ahjaa, r pani mulle ka ära. tal on ka blog, te
heterod ikka teate? aga aadressi ma siia veel ei pane, ma pean luba küsima. igal juhul pani ta mulle oma sõnadega taas ära ja nüüd ma võiks talle kõik maailma asjad andeks anda, kui ta mulle vaid midagi teinud oleks. no olgu, ma võin tänutäheks selle rikutud krevetipitsa loo ära unustada. no ja ma lugesin ta sõnu ja lugesin veel ja veel ja veel ja.. praegu loen ikka. pidevalt ja ahnitsedes. minu sõnad, minule mõeldud sõnad! egoboost.
täna sai mul jälle kogu maailmast siiber ja siis maailm tegi mulle tagasi ja kaotas mu kinda ära. mõnuga, minu nähes. katsuge ise ärasõitvat bussi tagasi tuua. ja mul sai siiber? mis pagana väljend see veel on? igatahes on tänane õhtu tipnenud sellega, et ma püüdsin lugeda
erki blogi. ja siis
veel. ja siis
veel. ja siis
veel ühe korra. ja siis alles mõtlesin, et
kerdi nimi ikka ei ole kuidagi
erki.
ja mina olen parim näide arvutisõltlasest. ma olin kuskil viiene, kui füüsikahoones seinasuuruste 'arvutite' vahel ringi tilbendasin ja salapäraseid nuppe paitasin. ma mängisin ühte mängu ka, üks täht (vist Q) sõi teisi tähti ja osad asjakesed sõid teda. aga see oli parimatel päevadel, kui kellelgi oli piisavalt aega, et mulle see mäng mängima panna. rohkem aega veetsin ma küll oma vendade järel käimisele ja mangumisele.
vahuu, õpeta mind, õõpeetaa miind!!! õpi ise. eks ma siis õppisin. füüsikahoone põrandat tundma, sest enim meeldis mulle ikkagi rulaga mööda pikki koridore edasi-tagasi sõita... no ja siis tuli see aeg, kui ma hakkasin ise uurima, mida arvutiga teha saab. igasugu asju sai teha. mingil hetkel ei saanud enam midagi teha ja neid kordi hakkas tulema paaljuu. esimese tõelise shoki sain siis, kui ekraanile ilmus esimest korda kiri: this program *** p*****d (mäluauk ja inglise keel veab alt) an illegal operation and will be shut down... ma ootasin pool tundi, millal politsei mu ukse taha ilmub ja ebaseaduslike tegude eest kinni võtab. tõsimeeli.
igatahes pole ma oma iseõppimisega kusagile jõudnud, sest taunz kiitis mind ka, et kodukas ja puha, tüüpiline kunstiinimese oma, musta taustaga ja mustvalgete piltidega ja luuletused ja... ühesõnaga tegi kõik mu ponnistused mõne lausega nulliks ja rääkis veel tõtt pealekauba. muidugi tüüpiline. rõve, et tüüpiline. kõige vastikum on avastada oma tavalisuse mõõdet. või mõõta oma tavalisust? ei saa enam tuhkagi aru.
viiuldasin kell 00:36