<$BlogRSDUrl$>


ikka ta viiuldab

          kodu
      vend siim
   sirel
   helena
    noor e
    geish
   nellu
    mm
    kaisa (maisaa)


viiuldajake
 issemm
siimelina
kataainar&co
kaidivahur&co
vusserdis
geisha
nellu
hundid (love)
FX (love)


vanad:

  2009
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2008
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2007
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2006
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2005
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2004
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2003
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2002
12 8-12

08 juuni 2008

Mis seal siis oligi? Kõik on õige pisust hägune ja väsinud, aga õiged inimesed olid siin, oi kui õiged, ja nad kuulasid mu käredahäälelisi käske täiesti vabatahtlikult ning tegid palju rohkem, kui üldse pidid, ja kuidas ma nüüd tänulikkust saaks üles näidata? 
J omadega oli jah teistmoodi, nad ei kao ära, neid ma ei vea alt. Nad on lõbusad ja ma olen nad täpselt parajalt ära rikkunud (või tegid nad seda endaga ise) ja nad naudivad samu asju, mida mina, st sööki, kostüüme, rolle, tantsimist, värve ja asjade juhuslikku kulgemist. 
H'sid ei näinud rohkem kui neid väikseid ja kiireid - nad olid jube kallid lihtsalt oma eksisteerimises. Kordan vist ennast, aga mulle meeldib, kui nad läheduses on. Õige tunne on.
Koolist tegin tööd uue meessooga. Nad olid üllatavalt professionaalsed ja abistamisest huvitatud, nii et tegelikult oli nauding. Hmm. Peaaegu ootan huviga järgmist aastat.
Tegelikult ootangi.

Pärast nende lahkumist istusin duši all ja mõtlesin. Mul oli Muumitrolli raamatute tunne. Kõik olid ju tegelikult olemas - mõistlik, aga temperamentne Mymla, tema pisike terav väikeõde My (kes seisiski asjadel peal, kui ta neid endale tahtis), siis vist... Piripiiga, ma arvan, et tukaga rahulik unine iludus võinuks väga hästi olla Piripiiga. Me nelja peale Heleni, Eva ja Katiga olime üks uskumatu segu Muumimammast, Nuuskmõmmikust, Tuu-tikist ja teistest tegelastest ja toimetasime ning laisklesime läbisegi ja see oli hea, oi kui hea.  
Tegelikult ju, TEGELIKULT kavatsen ma kunagi Muumiorus elada ja sinna oma kamba kaasa võtta - need, kes saavad. Osad saavad, ma tean juba.
Armastan.

Ja siis korraldas Jürka osakonna peo. Me olime päev otsa külmetanud Vabaõhumuuseumi tuules ja imestanud turismiürituste korraldamise julmuse üle ning Alfie oli veidral kombel end kaasa sokutanud, mis oli imestamapanev, aga väga hea. Ja siis saabusid limusiinid, mis viisid (osad veel muhu riietes) meid Vapianosse ning see polnudki nii kallis koht, kuigi hinnad nagunii tol õhtul ei lugenud, ning Marek Sadam hiljem laulis ja nad tegid Wild Thing'i, mis pani mu korraks jälle igatsema kaksikute järele, ning neil oli esmaabi-menüü, mis tähendab, et ma tellisin järjest mitu kuuma piima meega. Hurraa. 

Me kõndisime edasi Angel'isse ja ma sain oma esmasest võõristusest üle (millal ma üldse viimati tantsisin? Või klubis olin?) ja me tantsisime ning Alfie tantsis nagu kurat, see oli nii ilus. R ütles et ma olen kallis ja paljudel silmad särasid - ilusal moel - aga mõni kukkus pikali. Ja ma proovisin mitte mõelda suitsetajatest. Üks võõras naine katsus mind tagumikust ja püüdis minuga tantsida, ma panin käed ette ning raputasin pead - hiljem tegi ta Alfie'ga täpselt sama. Seal olid head inimesed, need meie omad, ja nad näisid õnnelikud, mis tegi nad ilusaks. 

Ainult üks hetk oli kivinemine, see oli varem, Vapianos, ja ma püüdsin sellest vanast ja halvast tundest välja tulla, aga liiga lähedal oli see rumal veebruari õhtu, kus kõik niidid puruks lõigati ja kus ma nii mitmestki heast tundest lahti sain. Ma mõistusega ju teadsin, et see ei kordu sarnaselt või kui kordub, siis peabki nii minema, aga mul jäi mõte korraga täiesti seisma ja ma ei suutnud liigutada. 
Geisha jõudis läbi massi minuni ja tiris mu keset põrandat tagasi. Mul oli külm. 

Me magasime jube kaua ja raskelt, mul olid kaelasooned rauast, kui tõusime. Üks auto tuli ja viis meid randa, mulle meeldis - mulle meeldisid S'i ütlemised ja K naer ja me olime sellisel maastikul, mida ma varasemast ära ei tundnud - kõik alati meenutab midagi, aga see ei meenutanud mitte ühtki teist, ning värvid oleksid nagu paigast ära olnud. Me sõime mureleid. Need maksid liiga palju. 

Õhtul otsisin transpordivahendeid Veneetsiasse. Ma pean minema. Ma tean, et juuliks on raha otsas - las ta siis olla. Alfie jõudis varem kui arvasin ja ei läinud enam tagasi. Me vaatasime "Soldier of God'i" ja magasime tihedalt üksteise ümber ja hommik oli meist väga kaugel.

Paar õhtut varem olid mu pisihaldjad Toompeal puude ja tõrvikute vahel tantsinud ja see näis nii võlutud. Korraks meenus Haapsalu esimese aasta lõhn, see oli seal olemas. Meid oli hiljem suur ring ja ma kähistasin oma hääle lõplikult ära. Aga ma paranen ainult reisides. 
Hakka või diplomaadiks, ma ütlen.
---
My weeks of Middle Ages has come to an end again - the dresses still have to be washed and the money is not divided jet, but the smell of red and green fairy tales is rapidly fading - only to rise later in some other place and time. I had good people with me this time and I never died, I slept happily... but didn't smile enough, it seems now. I have lost my capability to relax completely. Maybe I'll find it in Tartu, or Aegna, or Venice, or on islands...
I really want to weave a new colorful carpet and have some time for growing. 

Oh, and I took my qualification exam, and it was interesting and lovely. 
I love what I do, I hope that the love will continue. 


viiuldasin kell 13:54


kujundas: maali

blogger