<$BlogRSDUrl$>


ikka ta viiuldab

          kodu
      vend siim
   sirel
   helena
    noor e
    geish
   nellu
    mm
    kaisa (maisaa)


viiuldajake
 issemm
siimelina
kataainar&co
kaidivahur&co
vusserdis
geisha
nellu
hundid (love)
FX (love)


vanad:

  2009
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2008
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2007
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2006
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2005
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2004
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2003
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2002
12 8-12

09 november 2006

Kuulsuse-analüüs. SKIP.

Näitlejatööd
Nele-Liis, Sten (Nick'ina), Kaido, Kaire, Hannes. Boonusena Ira ja Maiku.

Nele-Liis - Õudsalt hästi on näha, kui palju ta on endaga tööd teinud. Tantsuoskusest ma ei räägi, olen teda proovides näinud, aga just näitlemine - mitte nii emotsionaalselt naiivne nagu Tuhkatriinuna, vaid emotsionaalselt jõuliseks kasvav pärast esimese vaatuse mitte liiga noort ujedust. Ta ei vuhise rõõmsameelsena lihtsalt laval ringi, vaid ta kasutab ka miinuskraade, pause, tema füüsis lõtvub ja pingestub vastavalt tema aktiviseerumisele. Ta ei kasuta oma kõnehäält enam nii heledalt, vaid julgeb sellega rohkem mängida.
Kui ta laulmiseks suu avab, siis saabub selginemise hetk ja lavastuse sisu on kuskile suunas rohkem edasi antud.

Sten - Olin õnnelik rollijaotuse üle - et Nele-Liisi partneriks oli kordki näitleja, kelle tunded mulle teatud põhjustel usutavamad näisid. Tema Nick oli 19. sajandi vene itellektuaali välimusega karm ja külm (tuttavlik) tegelane. Laulmine loomulikult ei küündinud Nele-Liisini (see ongi äärmiselt raske, peab ütlema) ja korraks kaotas ta lausa oma partii ära, aga see roll vajas palju rohkem usutavust näitlejana/näitetudengina kui lauljana ja ma olin õnnelik, et ta nii tõsiseltvõetav oli.
Nende romanss on üle tüki aja muusikalide üks elutruimaid - imalusest hoiduv, kirgi küttev mitte lihalikult, vaid vihaselt, loomulikult.

Kaido - Kõige suurem üllatus. Ta on kogu aeg laval ja peab pidevalt üle elama väga kandvat näitlemist. Laulab hästi, on vitaalne, vaimukas, julge. Ootan temalt uusi rolle.

Kaire - Vääriline vastane Lichtfeldi läbipaistva seelikuga tantsuõpetajale, oskab väga hästi enda ümber vaikust tekitada. Kahjuks ei oma tema laul sisulises mõttes erilist kaalu.

Hannes - Mitte et ta hirmsasti silma oleks paistnud, aga kuuldavasti teeb ta tublit tööd tantsijate naerutamises, improviseerides igal korral pisikes romeo-julia suudlemisstseenis, nii et sellest suur ja naljakas kaidokiusamisstseen saab.

Irina - iluvõimleja kohta sümpaatne, loomulik, armas, lihtne. Eesti keel oli korralik (mida ei saa kahjuks öelda Tanja kohta, kelle vastu mul vist suuremad ootused olid).

Maiku - Veider, et ta näitlejana kasutab (või lastakse tal kasutada) tema tavapärasest nii erinevat madalat, rockilikku hääletämbrit, mis võibolla sobib kokku tema tumedate selgepiiriliste hispaanlaslike näojoontega, aga mis minul kuidagi Maikuga ei seostu.
Tal oli muidugi pisikene roll, aga mulle meeldisid ta patsid, ta trummipulgad, ta pisut kühmus poisilik kuju. Ja btw oli ta ka pea kõigis tantsudes - seal loomulikult hoopis vastupidine eelmisele.
Aga kui ta siis Vou le Vou's lavale tuli - hõbedane nagu Charlie ingel, parukatukk viltu üle kulmude, võttis keskse catwalki peal poose ja ilmeid - ma ei saanud arugi, et peale tema seal veel viis tantsijat ringi tiirutas.
Aga samamoodi ei saanud ma aru, et neil Endroga mingi teema oli.

Laulmine
Mulle tundub, et WAFikate poolt paljukiidetud Sadolini-tehnika kõlbab ainult lauljatele, kellel on looduse poolt ikka VÄGA võimas hääl antud (Kaire, Nele-Liis) - või siis väga võimekate hääleseadjate käe all (Romeo&Julia näide). Muidu võib asjast tulla midagi õige koledat.

Tantsimine
Oli rohkemnühitut (avanumber), oli meelestläinut. Oli meeldejäävat ja möödaminevat (Kuum söök). Lisanumber oli... vastakaid tundeid tekitav. Kõik oli muidugi ülisärav SHOW, aga vahepeal pidi tantsijate emotsionaalne aktiivsus liigutuste omale alla vanduma ja kurnatuna ei suutnud nad oma heatujulisust enam näidata. Polnud rahul mõne numbri dramaturgiaga, aga siin algab jälle igavene vaidlus muusikalinumbrite põhjendatuse teemal - et kas muusikal polegi algusest peale olnud see, kus peategelane hakkab niisama heast peast laulma ja kuskilt hüppavad välja tohutus kogustes tantsijaid, kes illustreerivad ta laulu ja ei ole tegelikult loo suhtes mitte keegi.
See selleks, suurim vastuolu tekkis minu jaoks paljukiidetud pas de deux's - nad alustavad väga pehmelt ja hääletult, ma näen Tyroni vaikset andekspalumist ja Irise leebumist, pisikesed pehmed kontaktielemendid on seotud klassikalise tantsukeelega. Aga seejärel nende liigutuste amplituud kasvab märgatavalt, nad keeravad oma esipooled publikusse ja otsekui unustavad suhte teineteisega ja looga, demonstreerides oma tuure ja grande jete'sid. Alles lõpuks tulevad nad uuesti kokku ja on jälle pisut humoorikalt õrnad. Või see vahepealne lebamine - nad lamavad liikumatult teineteise kõrval, oodates täiesti ilmselgelt muusikalise fraasi lõppemist, ning tõusevad seepeale maast, ilma et vahepealsel pausil oleks mingisugust kandvust või eraldiseisvat tähendust olnud - kuigi võttena on element äärmiselt ilus. Sellist muusika järgi ootamist märkasin paaril korral veel. Tundub, et tantsijad võiksid olla emotsionaalselt selgemad ja teadlikumad sellest, mida iga eraldiseisev liigutuste osa võiks tähendada.

Niipalju siis amatöörlikust virinast. Kokkuvõttes lähevad laulud ja stseenid pea kohe meelest, tantsud jäävad tänu mu erialale pisut kauemaks meelde. Sisus ei pettu, kui sellelt kohe algusest peale midagi ei oota, ning agasid on igal pool, aga niisamuti ka kiidukohti. Sisu kohta - kuidas saab puudulikku sisu ette heita lavastajale, kelle sooviks on tuua Eestisse esimene TANTSUmuusikal, mis nõuab täiesti uute artistide pooleaastast koolitust ja mis ostetakse kogu täiega (st seda ei ole võimalik sisuliselt muuta)? Eesti tingimustes on täiesti uue, sisuka ja haarava muusikaga etenduse kirjutamine vägitegu, mille ettevõtmine on veel tohutum investeering kui seda oli Fame. Järelikult on olnud Jüril suur soov astuda tantsuelus päris pikk samm edasi ja teistsuguses formaadis polnud seda sammu astuda võimalik. Kas pole mitte õige rõõmustada pingelise koolituse läbinud tantsijate, spetsiaalse tantsupõranda, laiendatud parema nähtavusega lavaruumi, mitmekümnete tantsujalanõude, uute staaride ja uue tantsukvaliteedi üle?

Kahju oli muidugi kuulda, kuidas Susan halas oma kõigest kuuekümne kilo üle.
Ma loodan lihtsalt, et see halba eeskuju ei näita, sest haiglaslikke tantsijaid olen näinud küll ja küll
.



viiuldasin kell 13:00


kujundas: maali

blogger