<$BlogRSDUrl$>


ikka ta viiuldab

          kodu
      vend siim
   sirel
   helena
    noor e
    geish
   nellu
    mm
    kaisa (maisaa)


viiuldajake
 issemm
siimelina
kataainar&co
kaidivahur&co
vusserdis
geisha
nellu
hundid (love)
FX (love)


vanad:

  2009
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2008
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2007
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2006
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2005
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2004
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2003
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2002
12 8-12

10 detsember 2003

Voohaa. Et siis tuleb kõigest jõust mööda Viru tänavat üles rühkida (improarvestuseni on 10 minutit) ja kuulda telefonikõne katket mööduvalt reziitudengilt ("täna ma päris ei saa, mul on kool kümneni umbes") ja murda pisut pead, kas nii hull saab olla vaid kultuuriteaduskonna elu või on teistel tudengitel üle Eesti samasugune ajakava. Seejärel tuleb end unustada ja hakata kõva häälega ebaviisakaid sõnu ütlema, sest põlvekaitsed lösutavad laisana kodus. Siis tuleb jooksusamul hakata kuskilt koti salapärastest sügavustest Olde Hansa karamellimandleid koukima, sest sa ju tead, et kuskil peab peituma üks võrratu poolik pakike ja seda on ellujäämiseks vaja just nüüd KOHE. Samal ajal tuleb meenutada Katrinit, keda täna õnnekombel koolis kohtasin ja kes üle aegade parim välja nägin (kas see ei tähenda mitte vägavägavägasuper?) ja murda pead selle üle, et mida kuradit mul blogiuurimuse kohta siiski ütlemist oli. Ei tulnud meelde. Ja siis (arvestuseni on 5 minutit) tuleb sattuda Saiakäigus hunniku läti pensionäride sekka, tulla mõne geniaalse idee peale (olen veendunud, et see just nii oli, aga teadupoolest on mul lühimälu) ja jõuda kooli ukseni just hetkel, kui viimased mandlid on lõppenud (ja paber on korralikult pruunist pudist puhtaks lakutud kõigist möödujate kõrvalpilkudest hoolimata), aeg on lõppenud (ja sa veel lihtsalt ei tea, et õppejõud alles magab ingli und ja jõuab kohale tunniajase hilinemisega) ning mõistus on lõppenud juba kuskil eelneva 18 aasta jooksul.

Saksa töö saan loodetavasti c, aga siin on oma osa järjekordselt tobedal inspiratsiooniosakesel, mis meid Jaaniga TPÜ raamatukogus tabas. Meie muusaks oli oranzis batikaga tehtud hipisärgis veider mehike, kes meie ees istudes raamatut luges ja käega totrat koreograafiat esitas. Kuna järgmine pooltund kulus kirglikele keskusteludele tantsijate arvu, soo, paigutuse, muusika, valgustuse, organisatoorse poole, kostüümide ja kuupäevade kohta (mille jooksul muusa üha uusi absurdseid liigutusi nähtavale tõi, aga võibolla tal lihtsalt üks käsi tõmbles nii huvitavalt), vaatasin saksas õudusega kätteantud lehte ja andsin selle ära sama suure õudusega.

Tegelikult on ju võimalik, et selle nahka läheb mu õppetoetus. KSP.

Watsuni juurde tahaks, sest itsituskuuri on vaja ja pealegi hakkasin ma ühel päeval järsku taipama, mis imeline elu mul on olnud just teatud inimeste pärast. Kui kunagi tuju tuleb, kirjutan neile tänukirja.

Ma avastasin, et mul on 3 suurt viga, mille parandamisele ma äkki peaksin tähelepanu pöörama. No selles mõttes, et ikka TOHUTUT. Ja siis ma pisut vaagisin olukorda ja taipasin, et nende paranemisel oleksin ma täiesti uus Madli.

Ma ei teagi nüüd siis.

Oo, mental note ka. Nüüd päris päris päris aus olles on mul oma lemmikbloggerdajad kenasti teada (mingi sisemise sunni ajel on siin minu blogrollis vaid need nimed, keda isiklikult tunnen, mitte parimatest parimad), aga üks absoluutne lemmikkirjanik peitub ikkagi kahe numbri alla, mida teineteisega jagada saab. Minu meaning of blog ühtib täielikult tollega. Tellerite blogimaffiast ei saa üle ega ümber, sest muidu teaksin oma sugulaste eludest 0 osa (nagu õe omast tegelikult).

Blogimine, by the way, peab olema naljakas. Ma lõpetaks kohe ära, kui mul oma arhiive lugedes pööraselt lõbus ei oleks. Ahjaa, ja minu blog on püsti muidugi sel õnnetul põhjusel ka, et oman lühimälu. Või ütlesin ma seda juba kuskil ülevalpool?


viiuldasin kell 17:08


kujundas: maali

blogger