Täiesti õudustäratav on avastada tühjust netis. Mitte midagi huvitavat lihtsalt pole praegu ja ma olen õnnetuseks veendunud, et viga on minus.
Suutsin saavutada sügava nohu staadiumi, mis teeb maailma pehmemaks ja udusemaks. Ma olen veendunud oma piiritus lootusetuses, nii et see ei häiri mind enam nii palju kui eile öösel. Siis päästis mind ajutiselt Nele, kes lubas mul tema juures nutta. Ilma selle lauseta oleks vist pisarad tilkumata jäänud. Aga vead, vead on need, mida inimesed peaksid üksteise juures kõigest hoolimata aksepteerima.
Mis seals. Täna olen jälle selline õrnake ja üleelmine lause pani mu esmakordselt naeratama. Võibolla peaksin kuskilt otsima võimaluse vaadata mõnd nõretavat romantilist üllitist, et pisutki pea kohal lasuvat survet maha võtta. Ma tean, et kõigil on raske, aga ma luban teistel ka seda mõnikord mitte kannatada. Ausõna :)
Igatsen Väikse Printsi järele. Olen teda kohanud neljal ja poolel korral, saanud teda tundma umbes 0,2% ja igatsen seda üdini head tunnet, mis temasuguse inimesega olemine mus tekitab. Praegu oleks väga vaja, tõesti. Pluss Hetero juurde tahaks. Pluss Einarit näha. Seda kõike ainult selle pidevalt karjuva sisikonna rahustamiseks kuni jõuluvaheajani, mil Võru meestest tühjaks voolab...
Ailey "Revelations" ja McKayle'i "Rainbow round my shoulder".
viiuldasin kell 16:07