<$BlogRSDUrl$>


ikka ta viiuldab

          kodu
      vend siim
   sirel
   helena
    noor e
    geish
   nellu
    mm
    kaisa (maisaa)


viiuldajake
 issemm
siimelina
kataainar&co
kaidivahur&co
vusserdis
geisha
nellu
hundid (love)
FX (love)


vanad:

  2009
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2008
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2007
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2006
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2005
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2004
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2003
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2002
12 8-12

08 juuni 2003

nagu mul poleks olnud targemat teha. ma sõitsin illile kõigest selleks, et joonistada, pratchetti "vaibarahvast" lugeda, emmekadriainariga otepääl "eesti matusel" käia, rohida, riisuda, põrandaid pühkida, vaipu kloppida, saepuru köhida, süüa teha, grillida, saunas käia ja ära põleda. ja sellest midagi targemat polegi, teate! ei, mitte ärapõlemisest, see on küllaltki loll. see on valus ja punane ja kole ja teatud viisil eksootiline, nii et ma üsna suure alastusastmega oma toas sambarütmides ennastunustavalt ringi kargan ja püüan üheaegselt puusi väristada ja kõhtu võngutada ja see kõik peab veel ahvatlev välja ka nägema... tulemuseks muidugi itsitav ja mitteahvatlevväljanägev mina.
ma olin juba unustanud, millise rahulduse võib saada tartu turuhoone külastamisest. ma kõndisin seal reedel paar tiiru ringi, siis kõndisin asju hankides veel neli-viis tiiru ja siis kõndisin niisama nautides ning tegin paar kaheksat ja kuut. see oli tõeline sanatoorium, silmas pidades tõsiasja, et just enne olin ma läbi elanud situatsiooni, kus ma MITTE KUIDAGI käituda ei osanud. ma tundsin, et ma olen olemas ja et ma olen isegi mina, aga ma ei osanud mitte midagi öelda, mitte midagi teha, mitte kuhugi vaadata. mu tunded olid sügavale kõhu alaossa kukkunud ja keeldusid minuga kontakteerumast. mu aju lehvitas mulle pläsku katuselt ja tõmbas hašši. mu varbad jäätusid. totaalne plokk. sellest on isegi kahju.
igal juhul sain ma tundideks sukelduda pizzavalmistamise õndsusesse. ma arvan, et täiskasvanute koduotsimine-pereloomine-jne pole muud kui üks mastaapne kodumäng. kui mina teen süüa, tunnen ma ennast igatahes samamoodi nagu siis, kui ma mängisin söögi tegemist.
järelikult kuskil mu sisemuses need mõisted kattuvad ja elu ongi mäng.
see viimane avastus nüüd küll eriti originaalne polnud - aga millal olen mina enne hoolinud?
möödunud nädalal tuli siis kolm külastatud muuseumi, kusjuures ma teen seda seetõttu, et kogu kunstipahna sees leidub alati mõni pärl.


viiuldasin kell 23:55


kujundas: maali

blogger